Laupäev, 9. jaanuar 2010

Vana läinud, uus käes

Ehk siis aastanumber vahetus!

Mu blogis haigutab suur suur tühjus. Vahepeal siin oli üks, isegi kaks postitust... kuid Eesti Vibuliidu juhatuse soovil eemaldasin need. Ise ma ennast süüdi ei tunne, kellelegi liiga ei teinud. Kui keegi tahtis ennast minu kirjutatu pärast halvasti tunda, siis oli see tema enda tõlgendamise küsimus. Muidugi austan juhatuse otsust, kustutasin need postitused ja proovin edaspidi kirjutada rohkem ilmast, lilledest ja liblikatest :)

Kuna lilli ja liblikaid praegu ei ole, siis kirjutan ilmast. Ja see on ... SUPER! Lihtsalt nii ilus! Järvakandi on üleni valge. Mõnes kohas on lumi nabani. Põõsad on lookas lume all. Igal hommikul saab soojenduseks kodus hoovi tühjaks visata ning siis paar tundi vibumaja juures. Kuid nii ilusa ilmaga - on see lausa nauding.

Ka Soomes oli hea ilm. Ilus, külm, lumine. Sellist lumekrudinat ei olegi ma vist kunagi kuulnud. Võiks vist öelda Soome-krudin. Ja need võrratud suusarajad. Soome suusakultuur paneb lausa ahhetama.. paljud on sõna otseses mõttes imikust saati rajal. Inimesed suusatavad ja palju! Seal on rajal nii noori kui vanu, mehi ja naisi ning nad ei suusata sugugi kehvasti. Ja see kelgumägi - kõigepealt ronid 10 minutiga üles ning siis lased 30 sekundi ja metsiku adrenaliiniga alla. Mmmmmõnus!

Ok.. praeguseks lõpetan. Varsti panen üles ka ehk väikese kokkuvõtte minu eelmisest aastast.

Kolmapäev, 1. juuli 2009

Vaikus

Vaikus ...

Täielik vaikus minu blogis.

Juba tükk aega.

Mida see tähendab?

Tegelikult tähendab see seda, et minu elus ei ole vaikus, vaid väga kiire aeg. Kätte jõudis suvi. Trennid ja võistlused, võistlused ja trennid :) Kodutööd ja klubitööd, paberitööd ja mullatööd.
Ma ei kurda, et mul kiire oleks. Naudin seda, mida teen. Kuid lihtsalt siia pole olnud eriti aega kirjutada. Vabandust nende ees, kes siiski on võtnuks vaevaks seda blogi külastada (lootuses, siit midagi uut leida :))

Üritan seda viga siiski pisut lähitulevikus parandada.

Püsige lainel !

Kuumalainel ;)

Neljapäev, 23. aprill 2009

Imelikud jutud ...

Kuulsin eestikate paiku imelikku juttu. Kuna see tundus mulle nii absurdne, siis ma arvasin, et keegi on millestki valesti aru saanud ja lihtsalt see üks inimene rääkis seda.. Ei pööranud sellele erilist tähelepanu.

Nüüd kuulsin sama versiooni uuesti. Juba hoopis teise inimese käest. Täitsa naljakas. Eesti on väike. Jutud liiguvad kiiresti.

Jutt oli sellest, et Eesti noorte sisemeistrivõistlustel lasid juuniorid kolmiklehte. See täitsa õige. Imelik oli aga asja juures see, et väideti nagu oleks Raul Kivilo nõudnud ja käskinud juunioritele väikesed lehed panna. Mulle tundus see väga absurdsena, kuna Järvakandi Vibuklubist Ilves ei olnud MITTE ÜHTEGI laskurit juuniorite klassis. Küsimusele miks Raul pidi sellist asja nõudma.. tuli peale pikka punnimist sellelt jutustajalt vastuseks: "... et Liis Varikule käkki keerata." Lihtsalt suurepärane!

Selline jutt on lihtsalt üliabsurdne selle tõttu, et:
Esiteks - juhendi andis välja Eesti Vibuliidu juhatus (sel ajal siis M.Muhel, U.Tui, Z.Strepaitis, S.Talmar).
Teiseks - juhendis on märgitud võistluse korraldajateks Z.Strepaitis ja A.Varik.
Kolmandaks - Järvakandi Vibuklubi Ilvesel ei olnud mitte ühtegi laskurit juuniorite klassis. (Mis alusel ta seda siis üldse nõudis?)

Ja KUI Raul Kivilo seda tõesti nõudis, siis peaks sellest olema vähemalt mõni ametlik ettepanek kirjalikus vormis või muud taolist säilitatud olema. Aga seda ju pole. Küsisin selle jutu kohta Raulilt endalt. Raul ütles, et jah.. ta tõesti põgusalt RÄÄKIS sel teemal nii Z.Strepaitise kui S.Talmariga.. kuid see oli pigem vastupidi: nemad küsisid: kas sobib, kui juuniorid lasevad kolmiklehte? Raul vastas, et temagi poolest. Kas see saab olla tõesti aluseks sellisele jutule, et Raul Kivilo nõudis kolmiklehte? On Raul Kivilo tõesti nii mõjuvõimas inimene, et tema tahtmist täidab nii EVL juhatus, kui võistluste korraldustiim, olgugi et nad ise Rauli soovidega ei nõustu. VAEVALT KÜLL!!!

Ma ei tea, kes sellise jutu algatas .. aga tegelt täitsa naljakas. Ja see on kõigest üks süütu jutuke .. usun et samalaadseid, kuid isegi räigemate süüdistustega liigub veel kümneid ja kümneid. Inimesed.. enne kui te midagi sellist ise edasi räägite.. mõelge ikka veidi, mida te räägite. Te jätate endast ise rumala mulje kui nii absurdseid jutte edasi räägite. Ja järelikult oli ka see inimene, kellelt te seda kuulsite, suhteliselt rumalavõitu.

Kolmapäev, 22. aprill 2009

Inimesed, kellele olen tänulik

Neid inimesi on palju.. kuid tooksin esile mõned neist..

Treener Toomas
Raske on siia kirjeldust kirjutada. Lihtsam on vist öelda, et ei tule meelde ühtegi asja, mille eest ma talle tänulik ei ole. Temalt sain ma endale "vibupisiku"; tema innustas mind kaugemale vaatama; tema ulatas alati abikäe, kui olin porri pikali kukkunud; tema uskus minusse ka siis, kui teised seda ei teinud; temalt saadud mõtteterad kummitavad mu peas iga päev.

Treener Raul
Talle olen tänulik, sest ta suudab ikka veel leida endast jõudu meiega tegeleda.. hoolimata sellest, et igast küljest ta peale sülitatakse. Ta on olnud tippsportlane, temas on tahtejõud, otsustusvõime, teadmised ja oskused. See mõjub enamikele eestlastele ehmatavalt ja kõike võõrast ja tundmatut on ju kõige lihtsam tõrjuda. Aga mis minul sellest - kui teised seda "ära kasutada" ei taha, siis seda rohkem on tal aega meiega tegeleda. Olen tänulik, et ta mind toetab ja minusse usub. Olen tänulik, et ta on õppinud minu tujukust taltsutama ja meie koostöö hästi sujub. Olen tänulik, et ta on õpetanud mind nägema ka asjade teist (või ka kolmandat) külge ja julgustanud tegema õigeid valikuid. Loodan tema töö, vaeva ja pühendumuse kunagi medalitega tasuda.

Vanemad
Olen neile tänulik, et nad on mulle andnud vabad käed ise oma teed valida. Nad on pakkunud mulle võimalust olla kodus ja treenida, samal ajal kui teised minu vanused on kooli juba lõpetanud ja käivad tööl.

Sugulane Kaspar
Kaspar on tore. Ma ei tunne teda eriti kaua ja ma ei tea temast eriti palju. Kuid tean seda, et ta on südames väga hea inimene ja ma olen talle toetuse eest alati väga tänulik. Aitäh, et minusse usud.

Risti-isa Tarmo
Aitab mind alati nõuga. Kui võimalik, siis ka jõuga :) Olen tänulik selle eest, et võin tema juures end alati nagu kodus tunda.

Teised toetavad sugulased
Mul on palju-palju sugulasi. Ja tore, et neist paljud mu tegemiste vastu huvi üles näitavad ja kordaminekute puhul koos minuga rõõmustavad.

Trenni- ja klubikaaslased
Meil on hea grupp. Kambavaim viib edasi. Kui on käes "mõõnaperiood", siis on raske leida tahtejõudu ja käia korralikult treeningutel. Kuid kui kõik teised seda teevad ja sa näed, et üldine liikumine on õiges suunas, siis tuleb meelde, et igale langusele järgneb tõus ja treenid ikkagi korralikult edasi :)

Teised Eesti vibulaskurid
On neid, kes tulevad küll naeratades kätt suruma, kuid samas läigib neil silmades kadedus ja kibestumus.. kui hambad kokku ei oleks surutud, siis pritsiks sealt sappi. Neile ma tänulik ei ole. Parem kui nad üldse õnne soovima ei tulekski, sest ma ju nagunii tean mida nad minust arvavad. Eesti on väike.
Kuid olen tänulik neile, kelle puhul on tõesti tunda toetust. Ennekõike on need vanemad laskurid - osad neist praegu tegevad, osad tulevad niisama aeg-ajalt platsilt läbi, tunnevad huvi ja annavad nõu. Muidugi leidub ka nooremaid. Aga tore näha just neid vanemaid laskureid, kes tulevad platsile ja ikka ja jälle noorematele koha kätte näitavad. Aitäh, et meid pingutama sunnite.

Klubikaaslane Aivo - aitab taotluste ja muuga.
Spordiarst Virve - tema juurde on lausa mõnus minna (kuigi mulle eriti arstid ei meeldi).
Klassiõed gümnaasiumi päevilt - olite ja olete sõbraks edasi ka siis, kui mina pühendasin järjest rohkem aega spordile ja vähem aega sõpradele.
Sõbrannad Zane, Mandy, Jenny ja Vanessa - aitäh hea nõu, inspirasiooni ja toetuse eest. Toetajad - erinevad firmad, Raul "Känd" Kivirand, HMN, Kulka maakondlik ekspertgrupp, Raplamaa Spordiliit, onu Risto jne.

Ja olen üleüldse tänulik kõigile neile, kes mind toetavad.. näitavad nad seda välja või mitte. Tänulik olen neile siiski :)


(Ja kuigi see postitus tuli selline kuidagi tõsise laadiga.. siis EI - ma EI hakka kuhugi eriti pikaks ajaks ära minema ja EI ma ei hakka surema :) Pole veel niipea plaanis :) )

Esmaspäev, 20. aprill 2009

Avapauk

Esimesed trennid väljas tehtud. Esimene FITA väljas võisteldud. Jah - esimene võistlus on juba tehtud! Suvi võiks lõpuks Eestisse ka jõuda. Või õigemini - oleks tore kui kevad meid tihedamini külastaks. Eile öösel nägin näiteks lund sadamas. Tore! Üleüleeile võisin Saksamaal võililledest kilomeetrise pärja punuda. Kui antaks valida, siis eelistaksin hetkel Saksamaa kliimat :)

Aga ok. Kirjutaks veidi asjast ka. Otsustasime võistelda 2009.aasta I Euroopa karikaetapil. Võistlus toimus Prantsusmaal Riomis. Võistlesime mina, Anneli ja Taavi. Kaasas oli treener Raul.

Kuidas mul läks? Ütleksin et nii ja naa. Protokoll midagi head ei näita. Tunnistan ka ise, et nii FITA-1 tulemus, kui lõppkoht ei ole kaugeltki need, mida lootsin. Muidugi FITA ajal puhus selline tuul, millega mine mitte kunagi varem polnud vibu lasknud.. aga see ei ole õigustus. Protokollist on lihtsalt hästi näha, kuidas 50 meetri pealt oli sportvibuga 300 silma kõva tegija (3 naist sai ainult täis) ja plokkvibudega lasti 30 meetri pealt alla 320 (maailma tippude poolt), leidus inimesi, kes lasid viimase distantsi vähem kui esimese.


Kuid mis kõige olulisem - ma sain kaks väga olulist õppetundi (olen taolisi ka varem kogenud, kuid mitte nii intensiivselt). Mõlemad õppetunnid sain kaheseeriase matši jooksul. Õppetund, kuidas särada ja õppetund, kuidas kõrbeda. Tänan treenerit, et ta julgustas mind katsetama ja eksperimenteerima.. oma kapslist välja astuma. Olgugi, et see ei lõppenud nii nagu soovisime. Usun ja siiralt loodan, et juba õige pea saan võimaluse õpitut rakendada. Eks hoian teid kursis, kuidas mul sellega läks. Õigemini - eks te näete seda protokollidest ise.

Teisipäev, 7. aprill 2009

Esimene ... TEHTUD!

Postituste vahe on juba pikaks vajunud.. Pean ennast veidi vabandama - olin paar nädalat n-ö levist väljas. Luban, et olen nüüdsest hoolsam postitaja (esimene lubadus viimase kahe tunni jooksul :)).

Sel nädalavahetusel algas minu jaoks KEVAD. See tähendab, et:
... esimene laskmine on õues tehtud.
... esimesed sinililled on metsa alt korjatud (jah, just sealt samast, lumepiirilt).
... esimene kevadpäike on põskedele hakanud ja esimene kevadtuul on kinni püütud (khm-khm).

Nii mõnus. Suvi võiks juba kiiremini tulla. Soe ja mõnus suvi koos pikkade päevadega vibuplatsil.

Reede, 13. märts 2009

Eestlased ja tipplaskurid?

Mind pani hetkeks mõtlema ühe vibulaskuri vastus, kui küsisin, mis tema arust Eesti vibuspordist puudu on. Ta vastas: "tipplaskurid."

Jah.. kahjuks pean nõustuma, et TÄNA meil tõesti ühtegi tipplaskurit ei ole. Meil ei ole kedagi, kes oleks rahvusvahelistel tiitlivõistlustel püsivalt esikümnes või ka mitte esikahekümnes. Meil on õnnestunud võistlusi, kus keegi on pääsenud esimese kahekümne või esimese 32 hulka (mis tegelikult on ka päris hea näitaja).. kuid meil ei ole ühtegi tipplaskurit, kes oleks stabiilselt maailma tipus. Täna ei ole. Veel ei ole.

Kuid rõõmustama pani mind mu kaasmaalaste esinemine siseMMil. Jah - ühtegi medalit koju ei toodud. Kuid seda oleks täna liiga palju tahta. Jooksvalt võistlust jälgides võis igaüks näha, kuidas käis silmade mäng - 1 silm vähem ja kukud 10 kohta. Tulemused olid ikka väga tasavägised. Tublisti lasid ju kõik. Anneli oli peale esimest poolt lausa 13.kohal (ja olen veendunud, et talle jäi veel paljugi sisse.. sama julgen väita ka Siimu kohta). Reenagi konkureeris alguses esimeses pooles.. kuid edasine tuleb andeks anda - ta on alles kadett, kes võistles juuniorite klassis. Ja tulemus oli siiski päris hea. Evert suutis otsustavad 12 noolt lasta hilisema hõbemedali omanikuga kui võrdne võrdsega. Tõepoolest.. ka ta vastane tunnistas, et hakkas juba Evertit kartma. Alati on ka neid, kellel ei õnnestu nii hästi, kui oleks tahtnud. Kuid ka selliseid võistlusi on ju vaja. Iga päev ja aasta ringi ei saa vormi tipus olla (kuigi üks vibuliidu juhatuse endisi liikmeid soovitas meile vastupidist:)). Kõik need sammud ja sammukesed.. saavutused sise MMilt ütlevad vähemalt minu jaoks, et liigume õiges suunas.

Me ei ole veel maailma tipus.. kuid me ei ole sellest ka üldse kaugel. Usun ja loodan, et juba üsnagi lähemas tulevikus võin selle sama inimses käest sama küsimust küsida .. ja vastus ei ole enam sama. Tean, et päris mitu laskurit treenib maailma tippudega võrdsel tasemel. Ükskord peab ju tehtud töö realiseeruma.


Toomas ütles alati: ".. noored on kärsitud, aega on vaja .."


Jah, ainult veidi aega on veel vaja ..