Avapauk

Esimesed trennid väljas tehtud. Esimene FITA väljas võisteldud. Jah - esimene võistlus on juba tehtud! Suvi võiks lõpuks Eestisse ka jõuda. Või õigemini - oleks tore kui kevad meid tihedamini külastaks. Eile öösel nägin näiteks lund sadamas. Tore! Üleüleeile võisin Saksamaal võililledest kilomeetrise pärja punuda. Kui antaks valida, siis eelistaksin hetkel Saksamaa kliimat :)

Aga ok. Kirjutaks veidi asjast ka. Otsustasime võistelda 2009.aasta I Euroopa karikaetapil. Võistlus toimus Prantsusmaal Riomis. Võistlesime mina, Anneli ja Taavi. Kaasas oli treener Raul.

Kuidas mul läks? Ütleksin et nii ja naa. Protokoll midagi head ei näita. Tunnistan ka ise, et nii FITA-1 tulemus, kui lõppkoht ei ole kaugeltki need, mida lootsin. Muidugi FITA ajal puhus selline tuul, millega mine mitte kunagi varem polnud vibu lasknud.. aga see ei ole õigustus. Protokollist on lihtsalt hästi näha, kuidas 50 meetri pealt oli sportvibuga 300 silma kõva tegija (3 naist sai ainult täis) ja plokkvibudega lasti 30 meetri pealt alla 320 (maailma tippude poolt), leidus inimesi, kes lasid viimase distantsi vähem kui esimese.


Kuid mis kõige olulisem - ma sain kaks väga olulist õppetundi (olen taolisi ka varem kogenud, kuid mitte nii intensiivselt). Mõlemad õppetunnid sain kaheseeriase matši jooksul. Õppetund, kuidas särada ja õppetund, kuidas kõrbeda. Tänan treenerit, et ta julgustas mind katsetama ja eksperimenteerima.. oma kapslist välja astuma. Olgugi, et see ei lõppenud nii nagu soovisime. Usun ja siiralt loodan, et juba õige pea saan võimaluse õpitut rakendada. Eks hoian teid kursis, kuidas mul sellega läks. Õigemini - eks te näete seda protokollidest ise.