Vaikus ...
Täielik vaikus minu blogis.
Juba tükk aega.
Mida see tähendab?
Tegelikult tähendab see seda, et minu elus ei ole vaikus, vaid väga kiire aeg. Kätte jõudis suvi. Trennid ja võistlused, võistlused ja trennid :) Kodutööd ja klubitööd, paberitööd ja mullatööd.
Ma ei kurda, et mul kiire oleks. Naudin seda, mida teen. Kuid lihtsalt siia pole olnud eriti aega kirjutada. Vabandust nende ees, kes siiski on võtnuks vaevaks seda blogi külastada (lootuses, siit midagi uut leida :))
Üritan seda viga siiski pisut lähitulevikus parandada.
Püsige lainel !
Kuumalainel ;)
kolmapäev, 1. juuli 2009
neljapäev, 23. aprill 2009
Imelikud jutud ...
Kuulsin eestikate paiku imelikku juttu. Kuna see tundus mulle nii absurdne, siis ma arvasin, et keegi on millestki valesti aru saanud ja lihtsalt see üks inimene rääkis seda.. Ei pööranud sellele erilist tähelepanu.
Nüüd kuulsin sama versiooni uuesti. Juba hoopis teise inimese käest. Täitsa naljakas. Eesti on väike. Jutud liiguvad kiiresti.
Jutt oli sellest, et Eesti noorte sisemeistrivõistlustel lasid juuniorid kolmiklehte. See täitsa õige. Imelik oli aga asja juures see, et väideti nagu oleks Raul Kivilo nõudnud ja käskinud juunioritele väikesed lehed panna. Mulle tundus see väga absurdsena, kuna Järvakandi Vibuklubist Ilves ei olnud MITTE ÜHTEGI laskurit juuniorite klassis. Küsimusele miks Raul pidi sellist asja nõudma.. tuli peale pikka punnimist sellelt jutustajalt vastuseks: "... et Liis Varikule käkki keerata." Lihtsalt suurepärane!
Selline jutt on lihtsalt üliabsurdne selle tõttu, et:
Esiteks - juhendi andis välja Eesti Vibuliidu juhatus (sel ajal siis M.Muhel, U.Tui, Z.Strepaitis, S.Talmar).
Teiseks - juhendis on märgitud võistluse korraldajateks Z.Strepaitis ja A.Varik.
Kolmandaks - Järvakandi Vibuklubi Ilvesel ei olnud mitte ühtegi laskurit juuniorite klassis. (Mis alusel ta seda siis üldse nõudis?)
Ja KUI Raul Kivilo seda tõesti nõudis, siis peaks sellest olema vähemalt mõni ametlik ettepanek kirjalikus vormis või muud taolist säilitatud olema. Aga seda ju pole. Küsisin selle jutu kohta Raulilt endalt. Raul ütles, et jah.. ta tõesti põgusalt RÄÄKIS sel teemal nii Z.Strepaitise kui S.Talmariga.. kuid see oli pigem vastupidi: nemad küsisid: kas sobib, kui juuniorid lasevad kolmiklehte? Raul vastas, et temagi poolest. Kas see saab olla tõesti aluseks sellisele jutule, et Raul Kivilo nõudis kolmiklehte? On Raul Kivilo tõesti nii mõjuvõimas inimene, et tema tahtmist täidab nii EVL juhatus, kui võistluste korraldustiim, olgugi et nad ise Rauli soovidega ei nõustu. VAEVALT KÜLL!!!
Ma ei tea, kes sellise jutu algatas .. aga tegelt täitsa naljakas. Ja see on kõigest üks süütu jutuke .. usun et samalaadseid, kuid isegi räigemate süüdistustega liigub veel kümneid ja kümneid. Inimesed.. enne kui te midagi sellist ise edasi räägite.. mõelge ikka veidi, mida te räägite. Te jätate endast ise rumala mulje kui nii absurdseid jutte edasi räägite. Ja järelikult oli ka see inimene, kellelt te seda kuulsite, suhteliselt rumalavõitu.
Nüüd kuulsin sama versiooni uuesti. Juba hoopis teise inimese käest. Täitsa naljakas. Eesti on väike. Jutud liiguvad kiiresti.
Jutt oli sellest, et Eesti noorte sisemeistrivõistlustel lasid juuniorid kolmiklehte. See täitsa õige. Imelik oli aga asja juures see, et väideti nagu oleks Raul Kivilo nõudnud ja käskinud juunioritele väikesed lehed panna. Mulle tundus see väga absurdsena, kuna Järvakandi Vibuklubist Ilves ei olnud MITTE ÜHTEGI laskurit juuniorite klassis. Küsimusele miks Raul pidi sellist asja nõudma.. tuli peale pikka punnimist sellelt jutustajalt vastuseks: "... et Liis Varikule käkki keerata." Lihtsalt suurepärane!
Selline jutt on lihtsalt üliabsurdne selle tõttu, et:
Esiteks - juhendi andis välja Eesti Vibuliidu juhatus (sel ajal siis M.Muhel, U.Tui, Z.Strepaitis, S.Talmar).
Teiseks - juhendis on märgitud võistluse korraldajateks Z.Strepaitis ja A.Varik.
Kolmandaks - Järvakandi Vibuklubi Ilvesel ei olnud mitte ühtegi laskurit juuniorite klassis. (Mis alusel ta seda siis üldse nõudis?)
Ja KUI Raul Kivilo seda tõesti nõudis, siis peaks sellest olema vähemalt mõni ametlik ettepanek kirjalikus vormis või muud taolist säilitatud olema. Aga seda ju pole. Küsisin selle jutu kohta Raulilt endalt. Raul ütles, et jah.. ta tõesti põgusalt RÄÄKIS sel teemal nii Z.Strepaitise kui S.Talmariga.. kuid see oli pigem vastupidi: nemad küsisid: kas sobib, kui juuniorid lasevad kolmiklehte? Raul vastas, et temagi poolest. Kas see saab olla tõesti aluseks sellisele jutule, et Raul Kivilo nõudis kolmiklehte? On Raul Kivilo tõesti nii mõjuvõimas inimene, et tema tahtmist täidab nii EVL juhatus, kui võistluste korraldustiim, olgugi et nad ise Rauli soovidega ei nõustu. VAEVALT KÜLL!!!
Ma ei tea, kes sellise jutu algatas .. aga tegelt täitsa naljakas. Ja see on kõigest üks süütu jutuke .. usun et samalaadseid, kuid isegi räigemate süüdistustega liigub veel kümneid ja kümneid. Inimesed.. enne kui te midagi sellist ise edasi räägite.. mõelge ikka veidi, mida te räägite. Te jätate endast ise rumala mulje kui nii absurdseid jutte edasi räägite. Ja järelikult oli ka see inimene, kellelt te seda kuulsite, suhteliselt rumalavõitu.
kolmapäev, 22. aprill 2009
Inimesed, kellele olen tänulik
Neid inimesi on palju.. kuid tooksin esile mõned neist..
Treener Toomas
Raske on siia kirjeldust kirjutada. Lihtsam on vist öelda, et ei tule meelde ühtegi asja, mille eest ma talle tänulik ei ole. Temalt sain ma endale "vibupisiku"; tema innustas mind kaugemale vaatama; tema ulatas alati abikäe, kui olin porri pikali kukkunud; tema uskus minusse ka siis, kui teised seda ei teinud; temalt saadud mõtteterad kummitavad mu peas iga päev.
Treener Raul
Talle olen tänulik, sest ta suudab ikka veel leida endast jõudu meiega tegeleda.. hoolimata sellest, et igast küljest ta peale sülitatakse. Ta on olnud tippsportlane, temas on tahtejõud, otsustusvõime, teadmised ja oskused. See mõjub enamikele eestlastele ehmatavalt ja kõike võõrast ja tundmatut on ju kõige lihtsam tõrjuda. Aga mis minul sellest - kui teised seda "ära kasutada" ei taha, siis seda rohkem on tal aega meiega tegeleda. Olen tänulik, et ta mind toetab ja minusse usub. Olen tänulik, et ta on õppinud minu tujukust taltsutama ja meie koostöö hästi sujub. Olen tänulik, et ta on õpetanud mind nägema ka asjade teist (või ka kolmandat) külge ja julgustanud tegema õigeid valikuid. Loodan tema töö, vaeva ja pühendumuse kunagi medalitega tasuda.
Vanemad
Olen neile tänulik, et nad on mulle andnud vabad käed ise oma teed valida. Nad on pakkunud mulle võimalust olla kodus ja treenida, samal ajal kui teised minu vanused on kooli juba lõpetanud ja käivad tööl.
Sugulane Kaspar
Kaspar on tore. Ma ei tunne teda eriti kaua ja ma ei tea temast eriti palju. Kuid tean seda, et ta on südames väga hea inimene ja ma olen talle toetuse eest alati väga tänulik. Aitäh, et minusse usud.
Risti-isa Tarmo
Aitab mind alati nõuga. Kui võimalik, siis ka jõuga :) Olen tänulik selle eest, et võin tema juures end alati nagu kodus tunda.
Teised toetavad sugulased
Mul on palju-palju sugulasi. Ja tore, et neist paljud mu tegemiste vastu huvi üles näitavad ja kordaminekute puhul koos minuga rõõmustavad.
Trenni- ja klubikaaslased
Meil on hea grupp. Kambavaim viib edasi. Kui on käes "mõõnaperiood", siis on raske leida tahtejõudu ja käia korralikult treeningutel. Kuid kui kõik teised seda teevad ja sa näed, et üldine liikumine on õiges suunas, siis tuleb meelde, et igale langusele järgneb tõus ja treenid ikkagi korralikult edasi :)
Teised Eesti vibulaskurid
On neid, kes tulevad küll naeratades kätt suruma, kuid samas läigib neil silmades kadedus ja kibestumus.. kui hambad kokku ei oleks surutud, siis pritsiks sealt sappi. Neile ma tänulik ei ole. Parem kui nad üldse õnne soovima ei tulekski, sest ma ju nagunii tean mida nad minust arvavad. Eesti on väike.
Kuid olen tänulik neile, kelle puhul on tõesti tunda toetust. Ennekõike on need vanemad laskurid - osad neist praegu tegevad, osad tulevad niisama aeg-ajalt platsilt läbi, tunnevad huvi ja annavad nõu. Muidugi leidub ka nooremaid. Aga tore näha just neid vanemaid laskureid, kes tulevad platsile ja ikka ja jälle noorematele koha kätte näitavad. Aitäh, et meid pingutama sunnite.
Klubikaaslane Aivo - aitab taotluste ja muuga.
Spordiarst Virve - tema juurde on lausa mõnus minna (kuigi mulle eriti arstid ei meeldi).
Klassiõed gümnaasiumi päevilt - olite ja olete sõbraks edasi ka siis, kui mina pühendasin järjest rohkem aega spordile ja vähem aega sõpradele.
Sõbrannad Zane, Mandy, Jenny ja Vanessa - aitäh hea nõu, inspirasiooni ja toetuse eest. Toetajad - erinevad firmad, Raul "Känd" Kivirand, HMN, Kulka maakondlik ekspertgrupp, Raplamaa Spordiliit, onu Risto jne.
Ja olen üleüldse tänulik kõigile neile, kes mind toetavad.. näitavad nad seda välja või mitte. Tänulik olen neile siiski :)
(Ja kuigi see postitus tuli selline kuidagi tõsise laadiga.. siis EI - ma EI hakka kuhugi eriti pikaks ajaks ära minema ja EI ma ei hakka surema :) Pole veel niipea plaanis :) )
Treener Toomas
Raske on siia kirjeldust kirjutada. Lihtsam on vist öelda, et ei tule meelde ühtegi asja, mille eest ma talle tänulik ei ole. Temalt sain ma endale "vibupisiku"; tema innustas mind kaugemale vaatama; tema ulatas alati abikäe, kui olin porri pikali kukkunud; tema uskus minusse ka siis, kui teised seda ei teinud; temalt saadud mõtteterad kummitavad mu peas iga päev.
Treener Raul
Talle olen tänulik, sest ta suudab ikka veel leida endast jõudu meiega tegeleda.. hoolimata sellest, et igast küljest ta peale sülitatakse. Ta on olnud tippsportlane, temas on tahtejõud, otsustusvõime, teadmised ja oskused. See mõjub enamikele eestlastele ehmatavalt ja kõike võõrast ja tundmatut on ju kõige lihtsam tõrjuda. Aga mis minul sellest - kui teised seda "ära kasutada" ei taha, siis seda rohkem on tal aega meiega tegeleda. Olen tänulik, et ta mind toetab ja minusse usub. Olen tänulik, et ta on õppinud minu tujukust taltsutama ja meie koostöö hästi sujub. Olen tänulik, et ta on õpetanud mind nägema ka asjade teist (või ka kolmandat) külge ja julgustanud tegema õigeid valikuid. Loodan tema töö, vaeva ja pühendumuse kunagi medalitega tasuda.
Vanemad
Olen neile tänulik, et nad on mulle andnud vabad käed ise oma teed valida. Nad on pakkunud mulle võimalust olla kodus ja treenida, samal ajal kui teised minu vanused on kooli juba lõpetanud ja käivad tööl.
Sugulane Kaspar
Kaspar on tore. Ma ei tunne teda eriti kaua ja ma ei tea temast eriti palju. Kuid tean seda, et ta on südames väga hea inimene ja ma olen talle toetuse eest alati väga tänulik. Aitäh, et minusse usud.
Risti-isa Tarmo
Aitab mind alati nõuga. Kui võimalik, siis ka jõuga :) Olen tänulik selle eest, et võin tema juures end alati nagu kodus tunda.
Teised toetavad sugulased
Mul on palju-palju sugulasi. Ja tore, et neist paljud mu tegemiste vastu huvi üles näitavad ja kordaminekute puhul koos minuga rõõmustavad.
Trenni- ja klubikaaslased
Meil on hea grupp. Kambavaim viib edasi. Kui on käes "mõõnaperiood", siis on raske leida tahtejõudu ja käia korralikult treeningutel. Kuid kui kõik teised seda teevad ja sa näed, et üldine liikumine on õiges suunas, siis tuleb meelde, et igale langusele järgneb tõus ja treenid ikkagi korralikult edasi :)
Teised Eesti vibulaskurid
On neid, kes tulevad küll naeratades kätt suruma, kuid samas läigib neil silmades kadedus ja kibestumus.. kui hambad kokku ei oleks surutud, siis pritsiks sealt sappi. Neile ma tänulik ei ole. Parem kui nad üldse õnne soovima ei tulekski, sest ma ju nagunii tean mida nad minust arvavad. Eesti on väike.
Kuid olen tänulik neile, kelle puhul on tõesti tunda toetust. Ennekõike on need vanemad laskurid - osad neist praegu tegevad, osad tulevad niisama aeg-ajalt platsilt läbi, tunnevad huvi ja annavad nõu. Muidugi leidub ka nooremaid. Aga tore näha just neid vanemaid laskureid, kes tulevad platsile ja ikka ja jälle noorematele koha kätte näitavad. Aitäh, et meid pingutama sunnite.
Klubikaaslane Aivo - aitab taotluste ja muuga.
Spordiarst Virve - tema juurde on lausa mõnus minna (kuigi mulle eriti arstid ei meeldi).
Klassiõed gümnaasiumi päevilt - olite ja olete sõbraks edasi ka siis, kui mina pühendasin järjest rohkem aega spordile ja vähem aega sõpradele.
Sõbrannad Zane, Mandy, Jenny ja Vanessa - aitäh hea nõu, inspirasiooni ja toetuse eest. Toetajad - erinevad firmad, Raul "Känd" Kivirand, HMN, Kulka maakondlik ekspertgrupp, Raplamaa Spordiliit, onu Risto jne.
Ja olen üleüldse tänulik kõigile neile, kes mind toetavad.. näitavad nad seda välja või mitte. Tänulik olen neile siiski :)
(Ja kuigi see postitus tuli selline kuidagi tõsise laadiga.. siis EI - ma EI hakka kuhugi eriti pikaks ajaks ära minema ja EI ma ei hakka surema :) Pole veel niipea plaanis :) )
esmaspäev, 20. aprill 2009
Avapauk
Esimesed trennid väljas tehtud. Esimene FITA väljas võisteldud. Jah - esimene võistlus on juba tehtud! Suvi võiks lõpuks Eestisse ka jõuda. Või õigemini - oleks tore kui kevad meid tihedamini külastaks. Eile öösel nägin näiteks lund sadamas. Tore! Üleüleeile võisin Saksamaal võililledest kilomeetrise pärja punuda. Kui antaks valida, siis eelistaksin hetkel Saksamaa kliimat :)
Aga ok. Kirjutaks veidi asjast ka. Otsustasime võistelda 2009.aasta I Euroopa karikaetapil. Võistlus toimus Prantsusmaal Riomis. Võistlesime mina, Anneli ja Taavi. Kaasas oli treener Raul.
Kuidas mul läks? Ütleksin et nii ja naa. Protokoll midagi head ei näita. Tunnistan ka ise, et nii FITA-1 tulemus, kui lõppkoht ei ole kaugeltki need, mida lootsin. Muidugi FITA ajal puhus selline tuul, millega mine mitte kunagi varem polnud vibu lasknud.. aga see ei ole õigustus. Protokollist on lihtsalt hästi näha, kuidas 50 meetri pealt oli sportvibuga 300 silma kõva tegija (3 naist sai ainult täis) ja plokkvibudega lasti 30 meetri pealt alla 320 (maailma tippude poolt), leidus inimesi, kes lasid viimase distantsi vähem kui esimese.
Kuid mis kõige olulisem - ma sain kaks väga olulist õppetundi (olen taolisi ka varem kogenud, kuid mitte nii intensiivselt). Mõlemad õppetunnid sain kaheseeriase matši jooksul. Õppetund, kuidas särada ja õppetund, kuidas kõrbeda. Tänan treenerit, et ta
julgustas mind katsetama ja eksperimenteerima.. oma kapslist välja astuma. Olgugi, et see ei lõppenud nii nagu soovisime. Usun ja siiralt loodan, et juba õige pea saan võimaluse õpitut rakendada. Eks hoian teid kursis, kuidas mul sellega läks. Õigemini - eks te näete seda protokollidest ise.
Aga ok. Kirjutaks veidi asjast ka. Otsustasime võistelda 2009.aasta I Euroopa karikaetapil. Võistlus toimus Prantsusmaal Riomis. Võistlesime mina, Anneli ja Taavi. Kaasas oli treener Raul.Kuidas mul läks? Ütleksin et nii ja naa. Protokoll midagi head ei näita. Tunnistan ka ise, et nii FITA-1 tulemus, kui lõppkoht ei ole kaugeltki need, mida lootsin. Muidugi FITA ajal puhus selline tuul, millega mine mitte kunagi varem polnud vibu lasknud.. aga see ei ole õigustus. Protokollist on lihtsalt hästi näha, kuidas 50 meetri pealt oli sportvibuga 300 silma kõva tegija (3 naist sai ainult täis) ja plokkvibudega lasti 30 meetri pealt alla 320 (maailma tippude poolt), leidus inimesi, kes lasid viimase distantsi vähem kui esimese.
Kuid mis kõige olulisem - ma sain kaks väga olulist õppetundi (olen taolisi ka varem kogenud, kuid mitte nii intensiivselt). Mõlemad õppetunnid sain kaheseeriase matši jooksul. Õppetund, kuidas särada ja õppetund, kuidas kõrbeda. Tänan treenerit, et ta
julgustas mind katsetama ja eksperimenteerima.. oma kapslist välja astuma. Olgugi, et see ei lõppenud nii nagu soovisime. Usun ja siiralt loodan, et juba õige pea saan võimaluse õpitut rakendada. Eks hoian teid kursis, kuidas mul sellega läks. Õigemini - eks te näete seda protokollidest ise.
teisipäev, 7. aprill 2009
Esimene ... TEHTUD!
Postituste vahe on juba pikaks vajunud.. Pean ennast veidi vabandama - olin paar nädalat n-ö levist väljas. Luban, et olen nüüdsest hoolsam postitaja (esimene lubadus viimase kahe tunni jooksul :)).
Sel nädalavahetusel algas minu jaoks KEVAD. See tähendab, et:
... esimene laskmine on õues tehtud.
... esimesed sinililled on metsa alt korjatud (jah, just sealt samast, lumepiirilt).
... esimene kevadpäike on põskedele hakanud ja esimene kevadtuul on kinni püütud (khm-khm).
Nii mõnus. Suvi võiks juba kiiremini tulla. Soe ja mõnus suvi koos pikkade päevadega vibuplatsil.
Sel nädalavahetusel algas minu jaoks KEVAD. See tähendab, et:
... esimene laskmine on õues tehtud.
... esimesed sinililled on metsa alt korjatud (jah, just sealt samast, lumepiirilt).
... esimene kevadpäike on põskedele hakanud ja esimene kevadtuul on kinni püütud (khm-khm).
Nii mõnus. Suvi võiks juba kiiremini tulla. Soe ja mõnus suvi koos pikkade päevadega vibuplatsil.
reede, 13. märts 2009
Eestlased ja tipplaskurid?
Mind pani hetkeks mõtlema ühe vibulaskuri vastus, kui küsisin, mis tema arust Eesti vibuspordist puudu on. Ta vastas: "tipplaskurid."
Jah.. kahjuks pean nõustuma, et TÄNA meil tõesti ühtegi tipplaskurit ei ole. Meil ei ole kedagi, kes oleks rahvusvahelistel tiitlivõistlustel püsivalt esikümnes või ka mitte esikahekümnes. Meil on õnnestunud võistlusi, kus keegi on pääsenud esimese kahekümne või esimese 32 hulka (mis tegelikult on ka päris hea näitaja).. kuid meil ei ole ühtegi tipplaskurit, kes oleks stabiilselt maailma tipus. Täna ei ole. Veel ei ole.
Kuid rõõmustama pani mind mu kaasmaalaste esinemine siseMMil. Jah - ühtegi medalit koju ei toodud. Kuid seda oleks täna liiga palju tahta. Jooksvalt võistlust jälgides võis igaüks näha, kuidas käis silmade mäng - 1 silm vähem ja kukud 10 kohta. Tulemused olid ikka väga tasavägised. Tublisti
lasid ju kõik. Anneli oli peale esimest poolt lausa 13.kohal (ja olen veendunud, et talle jäi veel paljugi sisse.. sama julgen väita ka Siimu kohta). Reenagi konkureeris alguses esimeses pooles.. kuid edasine tuleb andeks anda - ta on alles kadett, kes võistles juuniorite klassis. Ja tulemus oli siiski päris hea. Evert suutis otsustavad 12 noolt lasta hilisema hõbemedali omanikuga kui võrdne võrdsega. Tõepoolest.. ka ta vastane tunnistas, et hakkas juba Evertit kartma. Alati on ka neid, kellel ei õnnestu nii hästi, kui oleks tahtnud. Kuid ka selliseid võistlusi on ju vaja. Iga päev ja aasta ringi ei saa vormi tipus olla (kuigi üks vibuliidu juhatuse endisi liikmeid soovitas meile vastupidist:)). Kõik need sammud ja sammukesed.. saavutused sise MMilt ütlevad vähemalt minu jaoks, et liigume õiges suunas.
Me ei ole veel maailma tipus.. kuid me ei ole sellest ka üldse kaugel. Usun ja loodan, et juba üsnagi lähemas tulevikus võin selle sama inimses käest sama küsimust küsida .. ja vastus ei ole enam sama. Tean, et päris mitu laskurit treenib maailma tippudega võrdsel tasemel. Ükskord peab ju tehtud töö realiseeruma.
Toomas ütles alati: ".. noored on kärsitud, aega on vaja .."
Jah, ainult veidi aega on veel vaja ..
Jah.. kahjuks pean nõustuma, et TÄNA meil tõesti ühtegi tipplaskurit ei ole. Meil ei ole kedagi, kes oleks rahvusvahelistel tiitlivõistlustel püsivalt esikümnes või ka mitte esikahekümnes. Meil on õnnestunud võistlusi, kus keegi on pääsenud esimese kahekümne või esimese 32 hulka (mis tegelikult on ka päris hea näitaja).. kuid meil ei ole ühtegi tipplaskurit, kes oleks stabiilselt maailma tipus. Täna ei ole. Veel ei ole.
Kuid rõõmustama pani mind mu kaasmaalaste esinemine siseMMil. Jah - ühtegi medalit koju ei toodud. Kuid seda oleks täna liiga palju tahta. Jooksvalt võistlust jälgides võis igaüks näha, kuidas käis silmade mäng - 1 silm vähem ja kukud 10 kohta. Tulemused olid ikka väga tasavägised. Tublisti
lasid ju kõik. Anneli oli peale esimest poolt lausa 13.kohal (ja olen veendunud, et talle jäi veel paljugi sisse.. sama julgen väita ka Siimu kohta). Reenagi konkureeris alguses esimeses pooles.. kuid edasine tuleb andeks anda - ta on alles kadett, kes võistles juuniorite klassis. Ja tulemus oli siiski päris hea. Evert suutis otsustavad 12 noolt lasta hilisema hõbemedali omanikuga kui võrdne võrdsega. Tõepoolest.. ka ta vastane tunnistas, et hakkas juba Evertit kartma. Alati on ka neid, kellel ei õnnestu nii hästi, kui oleks tahtnud. Kuid ka selliseid võistlusi on ju vaja. Iga päev ja aasta ringi ei saa vormi tipus olla (kuigi üks vibuliidu juhatuse endisi liikmeid soovitas meile vastupidist:)). Kõik need sammud ja sammukesed.. saavutused sise MMilt ütlevad vähemalt minu jaoks, et liigume õiges suunas.Me ei ole veel maailma tipus.. kuid me ei ole sellest ka üldse kaugel. Usun ja loodan, et juba üsnagi lähemas tulevikus võin selle sama inimses käest sama küsimust küsida .. ja vastus ei ole enam sama. Tean, et päris mitu laskurit treenib maailma tippudega võrdsel tasemel. Ükskord peab ju tehtud töö realiseeruma.
Toomas ütles alati: ".. noored on kärsitud, aega on vaja .."
Jah, ainult veidi aega on veel vaja ..
esmaspäev, 2. märts 2009
SiseMM
Kätte on jõudnud selle hooaja talvise osa suursündmus. Sisemaailmameistrivõistlused. Millest mina küll seekord osa ei võta.. kuid vähemalt on kõigil seal osalevatel eestlastel minu näol väga tugev pöidlahoidja olemas!
Hoidke teiegi pöialt siis järgmistele isikutele :
Reena Pärnat - sportvibu juuniori neiu (neid stardib 31)
Anneli Preimann - sportvibu naine (45)
Maarika Jäätma - plokkvibu naine (38)
Paulo Santos - sportvibu mees (55)
Siim Aaver -sportvibu mees (55)
Evert Ressar - plokkvibu mees (61)
Kel veel jõudu üle jääb võib kaasa elada ka põhjanaabritele, lõunanaabrid seekord ei osale.
Kes ei tea, siis kordan lühidalt üle:
Võistlus toimub Poolas, Rzeszowis.
Ametlikult kestab 4.-8.märtsini.
Kolmapäeval- ametlik treeninglaskmine
Neljapäeval - kvalifikatsioon 18m harjutuses
Reede - elimineerimine olümpiaringi harjutuses kuni jäävad parimad 4 alles
Laupäev - võistkonnavõistlus
Pühapäev - individuaalsed finaalid
Võistluste ametlik koduleht on www.rzeszow2009.pl (kuid see minu arust kahtlases poola-inglise keeles). Ilusamas ja selgemas vormis leiab infot FITA ametlikult kodulehelt www.archery.org
Praeguseks kõik.. jääme põnevusega neljapäeva ootama!
Hoidke teiegi pöialt siis järgmistele isikutele :
Reena Pärnat - sportvibu juuniori neiu (neid stardib 31)
Anneli Preimann - sportvibu naine (45)
Maarika Jäätma - plokkvibu naine (38)
Paulo Santos - sportvibu mees (55)
Siim Aaver -sportvibu mees (55)
Evert Ressar - plokkvibu mees (61)
Kel veel jõudu üle jääb võib kaasa elada ka põhjanaabritele, lõunanaabrid seekord ei osale.
Kes ei tea, siis kordan lühidalt üle:
Võistlus toimub Poolas, Rzeszowis.
Ametlikult kestab 4.-8.märtsini.
Kolmapäeval- ametlik treeninglaskmine
Neljapäeval - kvalifikatsioon 18m harjutuses
Reede - elimineerimine olümpiaringi harjutuses kuni jäävad parimad 4 alles
Laupäev - võistkonnavõistlus
Pühapäev - individuaalsed finaalid
Võistluste ametlik koduleht on www.rzeszow2009.pl (kuid see minu arust kahtlases poola-inglise keeles). Ilusamas ja selgemas vormis leiab infot FITA ametlikult kodulehelt www.archery.org
Praeguseks kõik.. jääme põnevusega neljapäeva ootama!
pühapäev, 1. märts 2009
Veebruar läbi, märts juhhei!
Aeg lendab. Sel nädalal lendas see rohkem kodus kui linnas. Vabariigi Vastlapäeval olin ka kodus. Käisin trenni tegemas.. ja nokitsesin oma "projekti" kallal :) Vastlaliug jäi seekord kuidagi märkamatult laskmata.
Lahe, et õues ikka veel lund on. Muidu oleks vist suht nõme. Muidugi on lahe olnud ka märtsis metsa alt sinililli korjata. Eks paistab, milline ilm märtsi lõpuks on..
Märts, märts, märts.. märtsis on ju juba esimene "vaheaeg". Juhhuu!! Veel üks nädal kodus. See tuleb ju nii ruttu. Aeg tõesti lendab. Ja see aeg ongi ju minu elu. Mind lohutab vähemalt mõte, et olen alati püüdnud aega võimalikult otstarbekalt kasutada. Muidugi mõnikord on küll hetki, kus ei taha lihtsalt mitte midagi teha (näiteks eile peale lõunat). Tahan lihtsalt olla.. Tavaliselt on sellised hetked kodus. Aga enamus ajast ma lihtsalt ei suuda niisama passida. Lihtsalt olla. Mind ajab närvi, kui pean kellegi järgi ootama.. või isegi see, kui näen kuidas teised mu ümber mõttetult uimerdavad. Kui midagi teed, siis tee! Kui puhkad, siis puhka (ette nähtud hetkel ja kohas)! Aga pagan võtaks, inimesed, ärge venitage, ärge võtke üldse ettegi asju, mida teile teha ei meeldi, ärge lükake ebameeldivusi edasi! Ärge raisake oma aega! Ärge raisake oma elu!
Huvitav.. miks ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin? Tegelikult ei mäletagi enam. Näpud lihtsalt hakkavad trükkima kõike, mis pähe tuleb. Peaks oma sõrmi vist pisut distsiplineerima ja mõtteid rohkem konsentreerima, sest suutsin sisse logimise ajaga teema juba ära unustada.
Ahjaa.. üks palve ka.
Kõigil, kel on pilte 2008.aasta vibuspordist ja on nõus neid laiema vibuüldsusega jagama, võiksid minuga ühendust võtta. Sobivad pildid nii treeningutest, võistlustest, laagritest kui lihtsalt laskuritest :) Ja asjaga on suhteliselt kiire!
Tänan juba ette!
Lahe, et õues ikka veel lund on. Muidu oleks vist suht nõme. Muidugi on lahe olnud ka märtsis metsa alt sinililli korjata. Eks paistab, milline ilm märtsi lõpuks on..
Märts, märts, märts.. märtsis on ju juba esimene "vaheaeg". Juhhuu!! Veel üks nädal kodus. See tuleb ju nii ruttu. Aeg tõesti lendab. Ja see aeg ongi ju minu elu. Mind lohutab vähemalt mõte, et olen alati püüdnud aega võimalikult otstarbekalt kasutada. Muidugi mõnikord on küll hetki, kus ei taha lihtsalt mitte midagi teha (näiteks eile peale lõunat). Tahan lihtsalt olla.. Tavaliselt on sellised hetked kodus. Aga enamus ajast ma lihtsalt ei suuda niisama passida. Lihtsalt olla. Mind ajab närvi, kui pean kellegi järgi ootama.. või isegi see, kui näen kuidas teised mu ümber mõttetult uimerdavad. Kui midagi teed, siis tee! Kui puhkad, siis puhka (ette nähtud hetkel ja kohas)! Aga pagan võtaks, inimesed, ärge venitage, ärge võtke üldse ettegi asju, mida teile teha ei meeldi, ärge lükake ebameeldivusi edasi! Ärge raisake oma aega! Ärge raisake oma elu!
Huvitav.. miks ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin? Tegelikult ei mäletagi enam. Näpud lihtsalt hakkavad trükkima kõike, mis pähe tuleb. Peaks oma sõrmi vist pisut distsiplineerima ja mõtteid rohkem konsentreerima, sest suutsin sisse logimise ajaga teema juba ära unustada.
Ahjaa.. üks palve ka.
Kõigil, kel on pilte 2008.aasta vibuspordist ja on nõus neid laiema vibuüldsusega jagama, võiksid minuga ühendust võtta. Sobivad pildid nii treeningutest, võistlustest, laagritest kui lihtsalt laskuritest :) Ja asjaga on suhteliselt kiire!
Tänan juba ette!
neljapäev, 12. veebruar 2009
Las Vegase turniir
Projekti planeerimise ja juhtimise loeng jäi ootamatult ja mulle seni mitte-teadaolevatel põhjustel ära. Mis nüüd teha? Proovin õige reporterit mängida ja vahendan teile viimaseid netist leidunud vibu-uudiseid. :P
Hiljuti toimus Las Vegases suur, suur, SUUR vibuvõistlus. Siseturniir. Võistlejaid oli isegi pisut rohkem kui Prantsusmaal Nimesis.. kuid kahtlemata oli ka võistlusklasse tunduvalt rohkem (30). Võistlejaid oli suures laastus 1300.
Tean Vegase võistluse kohta seda, et seal ei kehti päris FITA reeglid. Märkleht on sama (18m kolmikleht), kuid näiteks plokkvibud saavad 10 silma tavakümne eest (FITA reeglite kohaselt ainult sisekümne ehk X-kümne eest).
Teine erinevus on see, et kui FITA võistlustel lastakse 2x30 noolt, siis seal lastakse 3x30 noolt.
(Ma ei ole kindel, kuid minu arust on seal lubatud ka jämedamad nooled, kui FITA võistlustel).
Võistlema meelitab kindlasti auhinnafond, mis on umbes 150 000 USD.. ehk siis.. palju :) Teine asi, mis võistlema meelitab on kindlasti vibufirmade väljapanek (sarnaselt Nimesiga). Saad oma käega uut "kraami" katsuda ja võimaluse korral ka endale osta.
Mis seal siis sel aastal toimus? Meeste plokkvibu klassis (seal küll nimetatud freestyle unlimited, kuid praktiliselt peaks sama olema) lasi 18 (!) meest maksimumtulemuse 900 silma. Rääkimata neist, kes eksisid korra või kaks 90 noole jooksul kümne asemel üheksasse. Ka neid oli palju. Et võitjat selgitada, siis tehti ümberlaskmine. Kuna need mehed olid tõestanud, et võivad 30 seeriat järjest kümneid laduda, siis alates kolmandast ümberlaskmise seeriast luges ainult sisekümme. Ka hoolimata sellest kestis võitja selgitamine 12 seeriat!!! Võitis Reo Wilde (USA), teine oli meie läänenaaber Morgan Lundin.
Plokkvibu naiste seas esi pääsenud esikolmikusse sellised viimastel aastates domineerinud nimed nagu Camilla Soemod (6.koht), Jamie Van Natta (8.koht), Gladys Willems (11.koht) ja Eugenia Salvi (15.koht). Võitis Nicola Simpson (899 silma), teine Tiffany Reeves ja kolmas Mary Hamm.
Sportvibu naiste seas oli esikolmik: Jennifer Nichols 285+286+287, Khatuna Lorig 285+290+280, Aida Roman 286+286+283. Võistles 11 naist, viimane lasi keskmisel 262 silma. Enamik, kes võistlema sõitsid, sõitsid siiski selleks, et esikolmikusse pääseda ja auhinna raha võita. "Kogemuse-otsijaid" oli vähe.
Sportvibu meeste esikolmik oli: Brady Ellison 296+294+296, Richard Johnson 292+293+294, Joe Mc Glyn 293+290+294. Võistles 32 meest, sealhulgas päris mitu "naljameest" :)
Siinkohal "reporter" Siret lõpetab ja laseb teil endal soovi korral netist asju uurida. Loodan, et suutsin huvi tekitada.. Sest mida rohkem me oma "vibulaskmise silmaringi" laiendame, seda paremini me ju laseme :) Mida paremini lased sina, seda paremini lasen mina :) Aitäh lugemast ja vibuspordile mõtlemast! HiHi..
Hiljuti toimus Las Vegases suur, suur, SUUR vibuvõistlus. Siseturniir. Võistlejaid oli isegi pisut rohkem kui Prantsusmaal Nimesis.. kuid kahtlemata oli ka võistlusklasse tunduvalt rohkem (30). Võistlejaid oli suures laastus 1300.
Tean Vegase võistluse kohta seda, et seal ei kehti päris FITA reeglid. Märkleht on sama (18m kolmikleht), kuid näiteks plokkvibud saavad 10 silma tavakümne eest (FITA reeglite kohaselt ainult sisekümne ehk X-kümne eest).
Teine erinevus on see, et kui FITA võistlustel lastakse 2x30 noolt, siis seal lastakse 3x30 noolt.
(Ma ei ole kindel, kuid minu arust on seal lubatud ka jämedamad nooled, kui FITA võistlustel).
Võistlema meelitab kindlasti auhinnafond, mis on umbes 150 000 USD.. ehk siis.. palju :) Teine asi, mis võistlema meelitab on kindlasti vibufirmade väljapanek (sarnaselt Nimesiga). Saad oma käega uut "kraami" katsuda ja võimaluse korral ka endale osta.
Mis seal siis sel aastal toimus? Meeste plokkvibu klassis (seal küll nimetatud freestyle unlimited, kuid praktiliselt peaks sama olema) lasi 18 (!) meest maksimumtulemuse 900 silma. Rääkimata neist, kes eksisid korra või kaks 90 noole jooksul kümne asemel üheksasse. Ka neid oli palju. Et võitjat selgitada, siis tehti ümberlaskmine. Kuna need mehed olid tõestanud, et võivad 30 seeriat järjest kümneid laduda, siis alates kolmandast ümberlaskmise seeriast luges ainult sisekümme. Ka hoolimata sellest kestis võitja selgitamine 12 seeriat!!! Võitis Reo Wilde (USA), teine oli meie läänenaaber Morgan Lundin.
Plokkvibu naiste seas esi pääsenud esikolmikusse sellised viimastel aastates domineerinud nimed nagu Camilla Soemod (6.koht), Jamie Van Natta (8.koht), Gladys Willems (11.koht) ja Eugenia Salvi (15.koht). Võitis Nicola Simpson (899 silma), teine Tiffany Reeves ja kolmas Mary Hamm.
Sportvibu naiste seas oli esikolmik: Jennifer Nichols 285+286+287, Khatuna Lorig 285+290+280, Aida Roman 286+286+283. Võistles 11 naist, viimane lasi keskmisel 262 silma. Enamik, kes võistlema sõitsid, sõitsid siiski selleks, et esikolmikusse pääseda ja auhinna raha võita. "Kogemuse-otsijaid" oli vähe.
Sportvibu meeste esikolmik oli: Brady Ellison 296+294+296, Richard Johnson 292+293+294, Joe Mc Glyn 293+290+294. Võistles 32 meest, sealhulgas päris mitu "naljameest" :)
Siinkohal "reporter" Siret lõpetab ja laseb teil endal soovi korral netist asju uurida. Loodan, et suutsin huvi tekitada.. Sest mida rohkem me oma "vibulaskmise silmaringi" laiendame, seda paremini me ju laseme :) Mida paremini lased sina, seda paremini lasen mina :) Aitäh lugemast ja vibuspordile mõtlemast! HiHi..
laupäev, 7. veebruar 2009
Uuesti universiaadist :)
Asjad on vahepeal liikuma hakanud.
Samuti sain EASList enda kirjale vastuse.
Vibuliit edastas EASList saadetud info klubidele. Juhuu..
Sain kontakti TLÜ SK juhiga.
Täitsin universiaadil osaleda soovija ankeedi ära ja nüüd veel vaja paar koopiat ja pilti teha ja siis saangi ametlikult oma osalemissoovist teatada.
Ja on tore teada, et asjast huvitatuid on teisigi :)
Nüüd võiks kuskilt mingi rahapuu leida. On kellelgi pakkuda?
Samuti sain EASList enda kirjale vastuse.
Vibuliit edastas EASList saadetud info klubidele. Juhuu..
Sain kontakti TLÜ SK juhiga.
Täitsin universiaadil osaleda soovija ankeedi ära ja nüüd veel vaja paar koopiat ja pilti teha ja siis saangi ametlikult oma osalemissoovist teatada.
Ja on tore teada, et asjast huvitatuid on teisigi :)
Nüüd võiks kuskilt mingi rahapuu leida. On kellelgi pakkuda?
Oh kooliaeg, oh kooliaeg ... jälle sina tulid!
Nonii, nonii, nonii ! Hakkaski ta jälle pihta. Alates sellest nädalast algas õppetöö!
Käisin ka jaanuari viimasel nädalal koolimajas. Instituudi "võlapäeval", ühte kontrolltööd tegemas, mille ajal ma eelmisel semetril puudusin. Ja vene keele kodulugemist käisin vastamas (suur tänu siinkohal mu vanavanematele - luban, sel semestril hakkan korralikumaks). Kool oli selline mõnus rahulik.. inimesi liikus, kuid vähe.. samas ei olnud ka kõle või paha seal olla.
Aga selle nädala alguses. Esmaspäeval mõtlesin - kuhu ma sattunud olen? Mäletan, et Järvakandis oli esimene korrus sellist siginat-saginat-ja-jutuvadinat täis. Sest seal olid algklassid (its-its). Rahvast oli palju, kõik arvutid olid ummistatud üliõpilastest, kes otsisid Asiost (meie kooli mingi tunniplaani-programm) endale aineid. Ja see suur jällenägemisrõõm. See tabas enamikke.
Üllataval kombel ka mind :) Nägin sel nädalal kahte oma esimese kursuse kursaõde. Küll ainult vilksamisi, kuid siiski! Viimati nägin neid 2,5 aastat tagasi. Ja siis sain tuttavaks kahe oma praeguse kursaõega. Täitsa toredad tunduvad. Mõlemad on endale kõrvalerialaks rekreatsiooni valinud, seega kohtan neid lisaks keeleloengutele ka Pirital. Lahe!
Täna avastasin, et teoreetiliselt võttes peaks mul nüüd pool ülikooli esimesest astmest läbi olema. Tadaaa! Palju õnne mulle :) 3 semestrit läbi, 3 ees. Loodan, et läbin ajaliselt teise poole kiiremini kui esimese poole ;)
Aga üldiselt on mõnus tunne. Sel semestril on küll tunniplaan suht tihe ja päris mitu ainet on 3-4 tunnised. Aga ma ei nurise, sest praegu tunduvad kõik ained huvitavad ja heade õppejõududega. Mitmes loengus on lisaks kasulikule materjalile ka lõbus. Näiteks vaatasime ühes loengus Boratit. Ja pealeselle - 3 ainet lõppeb juba aprilli alguses ära! Juhhuu!
Ilusat seda semestrit kaasüliõpilased :)
Käisin ka jaanuari viimasel nädalal koolimajas. Instituudi "võlapäeval", ühte kontrolltööd tegemas, mille ajal ma eelmisel semetril puudusin. Ja vene keele kodulugemist käisin vastamas (suur tänu siinkohal mu vanavanematele - luban, sel semestril hakkan korralikumaks). Kool oli selline mõnus rahulik.. inimesi liikus, kuid vähe.. samas ei olnud ka kõle või paha seal olla.
Aga selle nädala alguses. Esmaspäeval mõtlesin - kuhu ma sattunud olen? Mäletan, et Järvakandis oli esimene korrus sellist siginat-saginat-ja-jutuvadinat täis. Sest seal olid algklassid (its-its). Rahvast oli palju, kõik arvutid olid ummistatud üliõpilastest, kes otsisid Asiost (meie kooli mingi tunniplaani-programm) endale aineid. Ja see suur jällenägemisrõõm. See tabas enamikke.
Üllataval kombel ka mind :) Nägin sel nädalal kahte oma esimese kursuse kursaõde. Küll ainult vilksamisi, kuid siiski! Viimati nägin neid 2,5 aastat tagasi. Ja siis sain tuttavaks kahe oma praeguse kursaõega. Täitsa toredad tunduvad. Mõlemad on endale kõrvalerialaks rekreatsiooni valinud, seega kohtan neid lisaks keeleloengutele ka Pirital. Lahe!
Täna avastasin, et teoreetiliselt võttes peaks mul nüüd pool ülikooli esimesest astmest läbi olema. Tadaaa! Palju õnne mulle :) 3 semestrit läbi, 3 ees. Loodan, et läbin ajaliselt teise poole kiiremini kui esimese poole ;)
Aga üldiselt on mõnus tunne. Sel semestril on küll tunniplaan suht tihe ja päris mitu ainet on 3-4 tunnised. Aga ma ei nurise, sest praegu tunduvad kõik ained huvitavad ja heade õppejõududega. Mitmes loengus on lisaks kasulikule materjalile ka lõbus. Näiteks vaatasime ühes loengus Boratit. Ja pealeselle - 3 ainet lõppeb juba aprilli alguses ära! Juhhuu!
Ilusat seda semestrit kaasüliõpilased :)
kolmapäev, 21. jaanuar 2009
Universiaad
Sel aastal toimub 1.-12.juulini Belgradis XXV Suveuniversiaad. 2.-6.juulil lastakse seal ka vibu.
Eelmise hooaja lõpus tegime plaane selleks hooajaks. Teadsin kohe, et tahan universiaadil osaleda. Ja mitte lihtsalt osaleda ;) If you know, what I mean :P
Seetõttu hakkasingi oktoobri alguses uurima, mis värk sellega on. Võtsin ühendust EASLiga ja sain ka vastuse. Öeldi, et alaliitudesse saadetakse oktoobris mingid ankeedid ja info. Ja et detsembri keskpaigaks peab olema alaliitudel teatatud, kes osaleda soovib ja paljuga alaliit sportlast toetab, sest võistlusreis kokku maksab üle 10 000 krooni.
Alaliidust klubidesse (või vähemalt meie klubini) mingit infot ei liikunud. Vähemalt siiani mitte. Kuid ma ei muretsenud ega uurinud ka, kuna olin oma osalemissoovist otse isiklikult teada andnud. Kuigi rohkem infot oleks siiski tore olnud omada..
Nüüd võtsin EASLiga uuesti ühendust. Eks paistab, mis vastuse saan :) Loodan, et kõik laabub ilusti ja sellest pole pahandust, et ma ametlikult Liidu kaudu ei suhtle. Ehk vähendangi nende suurt töökoormust.
Senikaua aga valmistun.. Sel aastal olen meeldivalt üllataval kombel terve olnud, minu kauaaegsed "sõbrad" nohu ja köha on mind sel talvel üsna vähe külastanud. Rohkem kaugelt viibanud ja meelde tuletanud, et nad on ikka olemas. Ptüi, ptüi, ptüi.. aga parem oleks kui see nii jääkski :)
Eelmise hooaja lõpus tegime plaane selleks hooajaks. Teadsin kohe, et tahan universiaadil osaleda. Ja mitte lihtsalt osaleda ;) If you know, what I mean :P
Seetõttu hakkasingi oktoobri alguses uurima, mis värk sellega on. Võtsin ühendust EASLiga ja sain ka vastuse. Öeldi, et alaliitudesse saadetakse oktoobris mingid ankeedid ja info. Ja et detsembri keskpaigaks peab olema alaliitudel teatatud, kes osaleda soovib ja paljuga alaliit sportlast toetab, sest võistlusreis kokku maksab üle 10 000 krooni.
Alaliidust klubidesse (või vähemalt meie klubini) mingit infot ei liikunud. Vähemalt siiani mitte. Kuid ma ei muretsenud ega uurinud ka, kuna olin oma osalemissoovist otse isiklikult teada andnud. Kuigi rohkem infot oleks siiski tore olnud omada..
Nüüd võtsin EASLiga uuesti ühendust. Eks paistab, mis vastuse saan :) Loodan, et kõik laabub ilusti ja sellest pole pahandust, et ma ametlikult Liidu kaudu ei suhtle. Ehk vähendangi nende suurt töökoormust.
Senikaua aga valmistun.. Sel aastal olen meeldivalt üllataval kombel terve olnud, minu kauaaegsed "sõbrad" nohu ja köha on mind sel talvel üsna vähe külastanud. Rohkem kaugelt viibanud ja meelde tuletanud, et nad on ikka olemas. Ptüi, ptüi, ptüi.. aga parem oleks kui see nii jääkski :)
laupäev, 10. jaanuar 2009
Pluss versus miinus
Imelik.. ma olin päris õhinal mõttest, et hakkan blogi pidama.. Ja tundus loogiline, et räägin kõigepealt sellest, mis kõige rohkem südamel - vibuspordist. See ongi loogiline. Aga..
Ma ei tea kust otsast pihta hakata!!! Seda on nii palju (eriti suur konsentratsioon vibuspordiga seonduvat on millegi pärast minu koljusse kolinud), et ma näen isegi unes vibulaskmist. Vot nii suur on see teema. Seega ühte postitusse see vist ei mahu.
Proovin kuskilt otsast pihta hakata.. kuid võib juhtuda, et tulevad postitused hüppavad suvaliselt ühelt teemalt teisele. Proovi lugedes sadulas püsida :)
Võib-olla oleks sissejuhatuseks hea, kui tooksin välja, mis mulle meeldib ja mis mulle ei meeldi (Eesti) vibuspordi juures (ja sellega seonduvalt). Mis meeldib, see märgitud + ja mis ei meeldi, see loomulikult -.
+ Mulle meeldib vibu lasta.
+ Mulle meeldib keskele lasta.
+ Mulle meeldib kümnesse lasta.
+ Mulle meeldib x-kümnesse lasta.
+ Mulle meeldib võistelda.
+ Mulle meeldib olla vibu platsil.
+ Mulle meeldib vaadata teisi laskmas, kui ka neile meeldib lasta.
+ Mulle meeldib mõelda vibulaskmisest kui enda proovile panekust.
+ Mulle meeldib oma eesmärke täita ja ületada.
+ Mulle meeldib võita.
+ Mulle meeldib, et mul on võimalus spordist nii palju õppida.
+ Mulle meeldib, et mul on nii head treenerid.
+ Mulle meeldib mu uus vibu.
+/- Mõnikord meeldib mulle isegi sulgi liimida :)
+ Mulle meeldib mõte endast kui olümpiavõitjast.
+ Mulle meeldib ennast avastada situatsioonist, kus olen pikalt arvanud, et lagi on käes, kuid tegelikult lage polegi :) (Eelnev periood tavaliselt siiski ei meeldi)
- Mulle ei meeldi kui keegi mu arengut takistab.
- Mulle ei meeldi oma treeneriga vaielda (kuigi ometigi ma teen seda vahete-vahel).
- Mulle ei meeldi, kui peale rasket võistluspäeva tuleb peavalu.
- Mulle ei meeldi, et ma istudes magada ei saa (kes on näinud, see teab).
+ Mulle meeldib kui mu tuttavatel hästi läheb - kui nemad saavad, saan mina ka!
+ Mulle meeldib näha väikestel lastel silmades sära - metsikut soovi ja iha lasta keskele, "vibulaskmiskirge".. Ja loomulikult seda ise tunda.
- Mulle ei meeldi kui Eesti vibuvõistlustel puudub kord (eiratakse võistlusreegleid tahtlikult või tahtmatult - vahet pole).
- Mulle ei meeldi Eesti Vibuliidu (EVL) koduleht, kust operatiivset infot ei saa.
- Mulle ei meeldi, et EVLi juhatusest on saanud "salaorganisatsioon" - kontaktid ja liikmed pole isegi kodulehel üleval.
- Mulle ei meeldi ka üleüldiselt see, mis toimub Eesti Vibuliidus.
- Mulle ei meeldi, et vibuklubist "Ilves" ja selle liikmetest on tehtud/saanud justkui katk, millest suure kaarega mööda käia.
- Mulle ei meeldi, kui inimesed raiskavad oma energiat või arvavad, et nad teevad NIIII palju, kui tegelikult teevad vaid osakest elementaarsest.
- Mulle ei meeldi, et treener Toomas nii vara lahkuma pidi.. mul oli temalt veel palju õppida.
- Mulle ei meeldi, et Eestis pole ühtegi rahvusvahelise kvalifikatsiooniga kohtunikku.
+ Mulle meeldib võistlusi korraldada (kui on usaldusväärsed inimesed, kellega seda koos teha).
+ Mulle meeldib klubi asju organiseerida.
+ Mulle meeldib, et ma olen täna vibulaskmisele õppinud projektide kirjutamist.
- Mulle ei meeldi see, et käes on jaanuar ning ikka pole välja tulnud 2009 kalenderplaani ja koondislaste norme.
- Mulle ei meeldi, et hoolimata eelmisel kevadel kinnitatud normidest sõideti võistlema norme mittetäitnuna. Ehk siis EVLi juhatus ei pea kinni enda kehtestatud reeglitest.
- Mulle ei meeldi, et "uus" juhatus eksib täpselt selle vastu, mida nad Aivo Agule ette heitsid (info vähene liikumine, koduleht, kalenderplaan, aasta aruande esitamine ilma üldkoosolekuta, sihtotstarbeliste rahade mitte kandmine klubidesse jne).
- Mulle ei meeldi näha, kuidas Mart Muhelist tehakse uut Aivo Agu / Tõnu Ennemuist. Läbi kõlanud põhiloosung: "me teeme kõike koos, me otsustame kõike koos, me vastutame kõige eest koos, mitte nii nagu Aivo Agu tegi" on kuhugi haihtunud ning pöördunud ümber: "me ei teadnud, mis Mart tegi, Mart ise otsustas, Mart valesti otsustas". Väga tore, et meil on nüüd taas uued "Vibuliidu päästjad", kuid mehed - kus olite te enne?
+ Mulle meeldib, et ma ei ole Eestis ainus, kes on seadnud endale kõrged eesmärgid.
- Mulle ei meeldi, kui keegi tuleb meie klubisse nõu küsima ja meie treener aitab, et siis koheselt arvatakse, et me tahame laskurit "enda klubisse meelitada". See ei ole kohe kindlasti nii. Kuid sellised jutud tekitavad laskuri pähe küll kindlasti mõtte klubi vahetada.
- Mulle ei meeldi, et juba kaks aastat ei ole valitud parimaid laskureid. Tunnustus on üks motivaator. EOK lehel on üleval alaliitude parimad. Meie alaliit on üks väheseid (kui mitte ainus) keda seal pole. Isegi aasta parim matkaja on valitud.
+ Mulle meeldib, et platsil on näha vanemaid laskureid, kes oskavad vibulaskmist nautida :)
+ Mulle meeldib võistlustel kuulda seda häält, mis tekib kui kõik laskurid noolte järgi lähevad. Teate mis hääl see ikka on? Rohkem on seda kuulda suurvõistlustel.
+ Ja see hääl meeldib ka kui umbes 3-5 sekundit peale laskmist lubavat vilet hakkavad vibud "paukuma".
- Mulle ei meeldi, et minul ja ka teistel on jäänud Eesti Vibuliidust sihtotstarbeline raha saamata. Me oleme selle kõik ju tööga välja teeninud.
+ Mulle meeldib peale (rasket) treeningpäeva hetk, kui ma saan voodile pikali visata. Jess, aeg peatub hetkeks!
Huuhh.. neid asju võiks vist loendada veel kümneid ja kümneid.. aga praegu vist siiski lõpetan. Sain siit väiksest ajurünnakust juba päris mitu teemat, millest kirjutada :) Aga võib-olla annan sellele nimekirjale veel mõnel päeval järje .. Eks paistab. Kindlasti jäi mõni elementaarne asi välja.
Ma ei tea kust otsast pihta hakata!!! Seda on nii palju (eriti suur konsentratsioon vibuspordiga seonduvat on millegi pärast minu koljusse kolinud), et ma näen isegi unes vibulaskmist. Vot nii suur on see teema. Seega ühte postitusse see vist ei mahu.
Proovin kuskilt otsast pihta hakata.. kuid võib juhtuda, et tulevad postitused hüppavad suvaliselt ühelt teemalt teisele. Proovi lugedes sadulas püsida :)
Võib-olla oleks sissejuhatuseks hea, kui tooksin välja, mis mulle meeldib ja mis mulle ei meeldi (Eesti) vibuspordi juures (ja sellega seonduvalt). Mis meeldib, see märgitud + ja mis ei meeldi, see loomulikult -.
+ Mulle meeldib vibu lasta.
+ Mulle meeldib keskele lasta.
+ Mulle meeldib kümnesse lasta.
+ Mulle meeldib x-kümnesse lasta.
+ Mulle meeldib võistelda.
+ Mulle meeldib olla vibu platsil.
+ Mulle meeldib vaadata teisi laskmas, kui ka neile meeldib lasta.
+ Mulle meeldib mõelda vibulaskmisest kui enda proovile panekust.
+ Mulle meeldib oma eesmärke täita ja ületada.
+ Mulle meeldib võita.
+ Mulle meeldib, et mul on võimalus spordist nii palju õppida.
+ Mulle meeldib, et mul on nii head treenerid.
+ Mulle meeldib mu uus vibu.
+/- Mõnikord meeldib mulle isegi sulgi liimida :)
+ Mulle meeldib mõte endast kui olümpiavõitjast.
+ Mulle meeldib ennast avastada situatsioonist, kus olen pikalt arvanud, et lagi on käes, kuid tegelikult lage polegi :) (Eelnev periood tavaliselt siiski ei meeldi)
- Mulle ei meeldi kui keegi mu arengut takistab.
- Mulle ei meeldi oma treeneriga vaielda (kuigi ometigi ma teen seda vahete-vahel).
- Mulle ei meeldi, kui peale rasket võistluspäeva tuleb peavalu.
- Mulle ei meeldi, et ma istudes magada ei saa (kes on näinud, see teab).
+ Mulle meeldib kui mu tuttavatel hästi läheb - kui nemad saavad, saan mina ka!
+ Mulle meeldib näha väikestel lastel silmades sära - metsikut soovi ja iha lasta keskele, "vibulaskmiskirge".. Ja loomulikult seda ise tunda.
- Mulle ei meeldi kui Eesti vibuvõistlustel puudub kord (eiratakse võistlusreegleid tahtlikult või tahtmatult - vahet pole).
- Mulle ei meeldi Eesti Vibuliidu (EVL) koduleht, kust operatiivset infot ei saa.
- Mulle ei meeldi, et EVLi juhatusest on saanud "salaorganisatsioon" - kontaktid ja liikmed pole isegi kodulehel üleval.
- Mulle ei meeldi ka üleüldiselt see, mis toimub Eesti Vibuliidus.
- Mulle ei meeldi, et vibuklubist "Ilves" ja selle liikmetest on tehtud/saanud justkui katk, millest suure kaarega mööda käia.
- Mulle ei meeldi, kui inimesed raiskavad oma energiat või arvavad, et nad teevad NIIII palju, kui tegelikult teevad vaid osakest elementaarsest.
- Mulle ei meeldi, et treener Toomas nii vara lahkuma pidi.. mul oli temalt veel palju õppida.
- Mulle ei meeldi, et Eestis pole ühtegi rahvusvahelise kvalifikatsiooniga kohtunikku.
+ Mulle meeldib võistlusi korraldada (kui on usaldusväärsed inimesed, kellega seda koos teha).
+ Mulle meeldib klubi asju organiseerida.
+ Mulle meeldib, et ma olen täna vibulaskmisele õppinud projektide kirjutamist.
- Mulle ei meeldi see, et käes on jaanuar ning ikka pole välja tulnud 2009 kalenderplaani ja koondislaste norme.
- Mulle ei meeldi, et hoolimata eelmisel kevadel kinnitatud normidest sõideti võistlema norme mittetäitnuna. Ehk siis EVLi juhatus ei pea kinni enda kehtestatud reeglitest.
- Mulle ei meeldi, et "uus" juhatus eksib täpselt selle vastu, mida nad Aivo Agule ette heitsid (info vähene liikumine, koduleht, kalenderplaan, aasta aruande esitamine ilma üldkoosolekuta, sihtotstarbeliste rahade mitte kandmine klubidesse jne).
- Mulle ei meeldi näha, kuidas Mart Muhelist tehakse uut Aivo Agu / Tõnu Ennemuist. Läbi kõlanud põhiloosung: "me teeme kõike koos, me otsustame kõike koos, me vastutame kõige eest koos, mitte nii nagu Aivo Agu tegi" on kuhugi haihtunud ning pöördunud ümber: "me ei teadnud, mis Mart tegi, Mart ise otsustas, Mart valesti otsustas". Väga tore, et meil on nüüd taas uued "Vibuliidu päästjad", kuid mehed - kus olite te enne?
+ Mulle meeldib, et ma ei ole Eestis ainus, kes on seadnud endale kõrged eesmärgid.
- Mulle ei meeldi, kui keegi tuleb meie klubisse nõu küsima ja meie treener aitab, et siis koheselt arvatakse, et me tahame laskurit "enda klubisse meelitada". See ei ole kohe kindlasti nii. Kuid sellised jutud tekitavad laskuri pähe küll kindlasti mõtte klubi vahetada.
- Mulle ei meeldi, et juba kaks aastat ei ole valitud parimaid laskureid. Tunnustus on üks motivaator. EOK lehel on üleval alaliitude parimad. Meie alaliit on üks väheseid (kui mitte ainus) keda seal pole. Isegi aasta parim matkaja on valitud.
+ Mulle meeldib, et platsil on näha vanemaid laskureid, kes oskavad vibulaskmist nautida :)
+ Mulle meeldib võistlustel kuulda seda häält, mis tekib kui kõik laskurid noolte järgi lähevad. Teate mis hääl see ikka on? Rohkem on seda kuulda suurvõistlustel.
+ Ja see hääl meeldib ka kui umbes 3-5 sekundit peale laskmist lubavat vilet hakkavad vibud "paukuma".
- Mulle ei meeldi, et minul ja ka teistel on jäänud Eesti Vibuliidust sihtotstarbeline raha saamata. Me oleme selle kõik ju tööga välja teeninud.
+ Mulle meeldib peale (rasket) treeningpäeva hetk, kui ma saan voodile pikali visata. Jess, aeg peatub hetkeks!
Huuhh.. neid asju võiks vist loendada veel kümneid ja kümneid.. aga praegu vist siiski lõpetan. Sain siit väiksest ajurünnakust juba päris mitu teemat, millest kirjutada :) Aga võib-olla annan sellele nimekirjale veel mõnel päeval järje .. Eks paistab. Kindlasti jäi mõni elementaarne asi välja.
neljapäev, 8. jaanuar 2009
Miks ja millest?
Jah, ma hakkan nüüd blogi pidama.
See on minu esimene postitus.
Kui sa seda loed, siis sa tõenäoliselt tead, kes ma olen. Ehk siis endast ma praegu pikemalt ei kirjuta.
Küll aga võid sa imestada miks sa ma seda blogi pean? Kas mul pole paremat teha või?
Kindlasti on. Kuid arvan, et see blogi on hea koht, kus oma mõtteid väljendada. Kasvõi ainult enda jaoks. Mõne jaoks hümniks saanud laul: ".. Hoian kõik endale! Hoian kõik endale! Hoian kõik endale, mida ma teen ... ! ...." vist minu puhul ei toimi. Mul on endal kergem, kui saan välja öelda, mida ma mõtlen. Muidu tekib oht, et lähen lõhki :)
Peale selle on mul palju sõpru-tuttavaid, kes pidevalt kurdavad, et ma neile liiga vähe aega pühendan ja nad ei tea minust üldse midagi. Olen süüdi. Aga see koht on taas hea võimalus endast märk maha jätta. Siis on see juba kõigi teie enda asi, kui kurssi te ennast minu tegemistega viite :) Andke muidugi mulle ka oma tegemistest teada..
Mõtlesin pikalt, kas teha blogi eesti või inglise keeles.. otsustasin, et esialgu teen siiski eesti keeles.
Võin lubada, et esialgu suudan kindlasti regulaarselt postitada.. Muidugi olen märganud, et enamike blogipidajate tihe-regulaarsus muutub ajapikku vähem-regulaarsuseks..
Ma ei kavatse oma blogiga pretendeerida ülima-tõe-tiitlile. Ei, kirjutan kõigest sellest, mis mu enda mõtetes mõlgub. Pead mu blogi lugedes leppima sellega, kui me ei mõtle ühtemoodi. Aga kas peaksime? Kui märkate minu kirjutistes aga faktivigu, siis andke märku.. võib-olla on meie teadmised millegi osas erinevad.
Esimene suurem teema, mille tahan "hingelt ära rääkida", on Eesti vibusport. See on see, millest ma suuresti sõltun. See on see, mis mind muretsema paneb. Tunnen enda sees suurt soovi (lausa kirge?) saada Heaks Vibulaskuriks ja seda mitte ainult Eesti mastaabis.. kuid selleks peavad kõigepealt lahenema probleemid Eesti vibuspordis.. Kuna see mõjutab tegelikult mu kogu elu.. vibulaskmine ei ole minu jaoks enam pelgalt ajaviide.. siis tunnen, et pean oma mõtted siia kirja panema.
Kirjutamiseni-lugemiseni,
Siret
See on minu esimene postitus.
Kui sa seda loed, siis sa tõenäoliselt tead, kes ma olen. Ehk siis endast ma praegu pikemalt ei kirjuta.
Küll aga võid sa imestada miks sa ma seda blogi pean? Kas mul pole paremat teha või?
Kindlasti on. Kuid arvan, et see blogi on hea koht, kus oma mõtteid väljendada. Kasvõi ainult enda jaoks. Mõne jaoks hümniks saanud laul: ".. Hoian kõik endale! Hoian kõik endale! Hoian kõik endale, mida ma teen ... ! ...." vist minu puhul ei toimi. Mul on endal kergem, kui saan välja öelda, mida ma mõtlen. Muidu tekib oht, et lähen lõhki :)
Peale selle on mul palju sõpru-tuttavaid, kes pidevalt kurdavad, et ma neile liiga vähe aega pühendan ja nad ei tea minust üldse midagi. Olen süüdi. Aga see koht on taas hea võimalus endast märk maha jätta. Siis on see juba kõigi teie enda asi, kui kurssi te ennast minu tegemistega viite :) Andke muidugi mulle ka oma tegemistest teada..
Mõtlesin pikalt, kas teha blogi eesti või inglise keeles.. otsustasin, et esialgu teen siiski eesti keeles.
Võin lubada, et esialgu suudan kindlasti regulaarselt postitada.. Muidugi olen märganud, et enamike blogipidajate tihe-regulaarsus muutub ajapikku vähem-regulaarsuseks..
Ma ei kavatse oma blogiga pretendeerida ülima-tõe-tiitlile. Ei, kirjutan kõigest sellest, mis mu enda mõtetes mõlgub. Pead mu blogi lugedes leppima sellega, kui me ei mõtle ühtemoodi. Aga kas peaksime? Kui märkate minu kirjutistes aga faktivigu, siis andke märku.. võib-olla on meie teadmised millegi osas erinevad.
Esimene suurem teema, mille tahan "hingelt ära rääkida", on Eesti vibusport. See on see, millest ma suuresti sõltun. See on see, mis mind muretsema paneb. Tunnen enda sees suurt soovi (lausa kirge?) saada Heaks Vibulaskuriks ja seda mitte ainult Eesti mastaabis.. kuid selleks peavad kõigepealt lahenema probleemid Eesti vibuspordis.. Kuna see mõjutab tegelikult mu kogu elu.. vibulaskmine ei ole minu jaoks enam pelgalt ajaviide.. siis tunnen, et pean oma mõtted siia kirja panema.
Kirjutamiseni-lugemiseni,
Siret
Tellimine:
Postitused (Atom)
